Gustav Ernesaks

12.12.1908 Perila küla, Peningi vald – 24.01.1993 Tallinn
Eesti Heliloojate Liidu liige alates 1944

Laulutaadina tuntud Gustav Ernesaks on Eesti muusikalukku jäädvustunud heliloojana, koorijuhina ning pedagoogina. Tema loomingu põhiosa moodustab arvukas koorimuusika, millest mitmed laulud on korduvalt kõlanud laulupidudel. Koorilaulude kõrval on Ernesaks kirjutanud ka ulatuslikumaid kooriteoseid (kantaate ja süite), paarkümmend soololaulu ning viis ooperit. Lisaks kuulub tema loomepärandisse näidendi- ja filmimuusika, puudub aga orkestrimuusika. Heliloomingu kõrval juhatas ta väsimatult koore, rajas Eesti Rahvusmeeskoori ja oli selle kauaaegne dirigent, tegutses aktiivselt laulupidude korraldajana ja üldjuhina. Ernesaksast kujunes laulupidude sünonüüm, millena ta püsib tänaseni.

Ernesaksa helikeel on traditsiooniline ning enamasti lihtsa klassikalise harmooniaga. Tema muusikalise mõtlemise aluseks oli meloodia, mida ta harmoniseeris – eeskujuks meloodiliselt figureeritud koraalifaktuur. Eesti muusikas 1950. aastate II poolest alguse saanud helikeele radikaalsete uuendustega Ernesaks kaasa ei läinud. Alles 1970. aastatest ilmuvad tema laulude kõlapilti uudsed võtted: paralleelsed kvindid ("Tartu valgel ööl"), väljapeetud orelipunkt ("Külm").

Esmajoones võib Ernesaksa pidada lüürikuks, sest tema loomingule on iseloomulik lüüriline tundelaad koos laulva meloodiaga (nt "Mu isamaa on minu arm", "Päike vajus pärnapuule", "Õhtu rannas", "Rabamaastik"). Sõja-aastail kirjutatud koorilaulude hulgas leidub ka heroilis-patriootilisi laule ("Eesti olema peab vaba", "Külmad pihud"). Silmatorkavalt palju on Ernesaks komponeerinud laule loodustemaatilistele tekstidele ("Päike vajus pärnapuule", "Rabamaastik", "Laul männile", "Laine tõuseb", "Lõoke", "Külm" jt). Samas oli Ernesaksale omane ka muhe rahvalik huumor, mida on tunda eriti sõjajärgse perioodi loomingus ("Näärisokk", "Mind kutsuti pulma" jt). Ernesaks oli erakordselt tekstitundlik helilooja, kelle muusikaline kujund kasvas välja sõnast.

Ernesaks õppis aastatel 1924–1927 Tallinna Konservatooriumis klaverit Eva Raudkats-Noorma juures ning professor August Topmani juhendamisel orelit. 1931. aastal lõpetas ta samas keskkooli laulu- ja muusikaõpetaja eriala Juhan Aaviku klassis ning 1934. aastal kompositsioonieriala Artur Kapi juhendamisel.

 

Dirigendina

 

 

Esimesed juhised dirigeerimiseks sai Ernesaks Topmanilt, kes lasi oreliõpilasi praktiseerida oreliklassi juurde moodustatud õppekoori juures. Ehkki Ernesaks teadis juba varem, et soovib koori juhatada, äratas temas koorijuhi ning pani sügavamalt mõtlema koori olemusest just 1930. aastal pooljuhuslikult alanud töö Tallinna Linnateenijate Meeskooriga. Ajavahemikus 1935–1941 juhatas ta veel Tallinna Meestelaulu Seltsi koori, Tallinna II Tütarlaste Gümnaasiumi vilistlaste naiskoori ja sellest välja kasvanud koore (Tallinn-Harju Kesk- ja Kutsekoolide Vilistlaskogude Liidu naiskoor, Tallinna Naislaulu Seltsi koor) ja Ülemaalise Eesti Noorsoo Ühenduse Tallinna osakonna (hiljem Kaubandustööliste AÜ) segakoori. 1938. aastal tegi Ernesaks dirigendina debüüdi ka XI üldlaulupeol, juhatades enda laule "Noor kevade" ning "Hakkame, mehed, minema".

Dirigenditöö ei katkenud ka II maailmasõja tingimustes aastatel 1941–1944, mil Ernesaks oli mobiliseeritud Nõukogude tagalasse. Ta juhatas Udmurtias Kambarkas segakoori ning Jaroslavlis Eesti NSV Riiklike Kunstiansamblite koosseisu kuulunud sega- ja meeskoori. Naasnud Eestisse, asutas Ernesaks 1944. aastal Eesti NSV Riikliku Filharmoonia Meeskoori (1953 Riiklik Akadeemiline Meeskoor, 1989 Eesti Rahvusmeeskoor), mis on täna teadaolevalt suurim kutseline meeskoor maailmas. Koori peadirigendina tegutses Ernesaks 1975. aastani ning kuni surmani oli koori kunstilise juhi ametis. Meeskoor andis arvukaid kontserte nii kodumaal, Nõukogude Liidu endistes vabariikides kui ka väljaspool liidu piire, salvestas muusikat Eesti Raadio ning Moskva Üleliidulise Raadio fondi. Lisaks oli Ernesaks Vabariikliku Koorijuhtide Segakoori üks asutajaid 1958. aastal ning selle kauaaegne dirigent. Seoses terviseprobleemiga taandus Ernesaks regulaarsest tööst kooriga 1970. aastal. Laulupeo ühendkooride ees seis suur muusik viimast korda 1990. aasta suvel.

 

Pedagoogina

 

 

Paralleelselt astumisega Artur Kapi kompositsiooniklassi 1931. aastal, algas ka Ernesaksa kümme aastat kestnud töö muusikaõpetajana mitmes Tallinna üldhariduskoolis (II Tütarlaste Gümnaasium, Elfriede Lenderi Tütarlaste Eragümnaasium, Poeglaste Kommertskool, Inglise Kolledž). Alates 1937. aastast alustas Ernesaks pedagoogitööd Tallinna Konservatooriumis – esmalt kuni aastani 1941 koolimuusika ning seejärel aastatel 1944–1972 koorijuhtimise erialal (aastast 1945 professor, 1946–1948 ja 1951–1961 kateedri juhataja, aastast 1989 audoktor). Tema õpilaste hulka kuuluvad Jüri Variste, Harald Uibo, Uno Järvela, Kuno Areng, Olev Oja, Silvia Mellik, Tiia-Ester Loitme, Alo Ritsing, Eri Klas jpt.

 

Heliloojana

 

 

Ernesaksa arvukas a cappella koorilooming (üle 300 koorilaulu) on saanud tõuke aktiivsest tööst dirigendina erinevate kooride juures. Ehkki Ernesaks on laule loonud kõikidele kooriliikidele, sh ka arvukalt lastelaule (tuntuim "Rongisõit" Ellen Niidu tekstile), on üle poole kooriloomingust komponeeritud meeskoorile – kooriliik, mille kõlaideaal heliloojat kõige enam paelus.

Mitmed Ernesaksa laulud on saanud äärmiselt populaarseks, sh "Hakkame, mehed, minema", "Sireli, kas mul õnne", "Mu isamaa on minu arm" ja "Kutse". Meeskoorilaul "Hakkame, mehed, minema" saavutas suure menu juba 1930. aastatel ning alates 1948. aastast on see laul ka üldlaulupidude lisapala. 1944. aastal loodud laulust "Mu isamaa on minu arm" Lydia Koidula tekstile on saanud aga omaette rahvusliku säilivuse sümbol. Nõukogude ajal sai sellest Eesti NSV ametliku hümni ("Jää kestma, Kalevite kange rahvas" Johannes Semperi tekstile) kõrval, mille autoriks oli samuti Ernesaks, Eesti mitteametlik hümn. Paremik Ernesaksa koorilauludest püsib kooride repertuaaris ka tänapäeval.

Ulatuslikumatest kooriteostest on tähelepanuväärsem üheksast osast koosnev meeskoorisüit "Kuidas kalamehed elavad" Juhan Smuuli tekstile (1953), soololauludest aga populaarsemad helilooja enda tekstile loodud "Hämardunud rannal" (1932), "Alla valgete kaskede" (1933) ja "Pää kohal toomeke" (1933). Viiest ooperist tuntuim on 1949. aastal loodud "Tormide rand" Juhan Smuuli libretole, mis jõudis lavalaudadele 1950. aastal ka Moskvas ning tõi heliloojale Stalini preemia. Ooperist tuntud värvikas kõrtsistseen on menukas siiani.

Lisaks komponeerimisele, dirigendi- ja pedagoogiametile oli Ernesaks ka andekas kirjamees. Ta kirjutas artikleid ning on paljude oma laulude tekstiautor (mitmed loodustemaatilised laulud ning soololaulud). Tema sulest on ilmunud viis raamatut: artiklite kogumik "Suu laulab, süda muretseb" (1971), 1977. aasta telesaadetest väljakasvanud raamat "Nii ajaratas ringi käib", mälestusteraamatud "Kutse" (1980) ja "Laine tõuseb" (1983) ning laulupeoteemaliste artiklite kogumik "Laul, ava tiivad" (1985).

Gustav Ernesaksa laule on jäädvustatud mitmele kogumikplaadile, autoriplaate helilooja muusikaga on ilmunud kolm: "Lauluisa Gustav Ernesaks" (Forte, 1993), "Gustav Ernesaks ja tema aeg" (Forte, 1998) ning "Mu isamaa on minu arm" (RAM, 2008). 2004. aastal andis Eesti Muusika Infokeskus välja raamatu "Gustav Ernesaks. Koorijuht & helilooja", mille autor on Tiia Järg.

Ernesaks on pälvinud Eesti NSV teenelise kunstitegelase (1942), Eesti NSV rahvakunstniku (1947) ja NSV Liidu rahvakunstniku aunimetuse (1956). Ta on saanud Eesti Vabariigi Punase risti ordeni V klassi teenetemärgi (1939), NSV liidu riikliku preemia (1947 – kontserdi- ja interpreteerimistegevuse eest, 1951 – ooperi „Tormide rand“ muusika eest), Eesti NSV riikliku preemia (1947, 1948, 1950, 1959 ja 1965), Lenini ordeni (1950, 1967 ja 1974), Lenini preemia (1970), sotsialistliku töö kangelase nimetuse (1974), Oktoobrirevolutsiooni ordeni (1978) ja Tallinna aukodaniku tiitli (1978). Alates 1993. aastast annab Eesti Rahvuskultuuri Fondi G. Ernesaksa nimeline sihtkapital välja koorimuusika stipendiumi koorimuusika-alase tegevuse toetamiseks. 2004. aastal püstitati Tallinna Lauluväljaku nõlvale Ekke Väli skulptuur Gustav Ernesaksast ning 2009. aastal avati Kadriorus Ernesaksa majamuuseum.

© EMIK 2009

EMIKi koduleheküljel olevad tekstid on kaitstud autoriõiguse seadusega. Tekste võib kasutada mittekommertsiaalsetel eesmärkidel koos viitega autorile (kui on märgitud) ja allikale (Eesti Muusika Infokeskus).