Arvo Pärt

11.09.1935 Paide
Eesti Heliloojate Liidu liige 1959-1979 ja alates 2005

Arvo Pärt on maailmanimega helilooja, kelle muusikat iseloomustab tugev konstruktsiooniloogika ja sakraalne atmosfäär. 1960. aastate julgeima uuendajana tõi ta oma varasema loominguga eesti muusikasse kõik tähtsamad modernistlikud kompositsioonitehnikad. 1980. aastatel sai Pärt kogu maailmas tuntuks meditatiivse tintinnabuli-stiiliga. Arvo Pärdi looming on oluliselt mõjutanud eesti nüüdismuusikat.

Arvo Pärt õppis aastail 1954–1957 Tallinna Muusikakoolis muusikateooriat ja 1957–1963 Tallinna Riiklikus Konservatooriumis Heino Elleri juures kompositsiooni. Aastail 1958–1967 töötas ta helirežissöörina Eesti Raadios, seejärel sai temast vabakutseline helilooja. 1980. aastal emigreerus Pärt poliitilistel põhjustel koos perekonnaga Nõukogude Eestist Viini ja aasta hiljem reisis DAAD-i stipendiumi (Saksamaa Akadeemilise Vahetuse Ameti stipendium) toel Berliini. Pärast Eesti iseseisvumist 1991. aastal on taastunud helilooja side sünnimaaga.

Arvo Pärdi kõige varasemad, klaverile kirjutatud teosed – kaks sonatiini (1958–1959), "Partiita" (1959) jt, esindavad neoklassitsistlikku stiili. Tema kuuekümnendate aastate muusikas sai valitsevaks sonoristlik muusikakontseptsioon. Pärdi esimene orkestriteos oli "Nekroloog" (1960) – esimene dodekafooniline teos eesti ja nõukogude muusikas. Sonoristlikul kompositsioonitehnikal ja serialismil põhinevad Pärdi Sümfoonia nr. 1 ("Polüfooniline", 1963) ja Itaalia avangardistile Luigi Nonole pühendatud orkestriteos "Perpetuum mobile" (1963) – arhitektoonilise vormikujunduse silmapaistvad näited. Pärast 1965. aastal festivalil "Varssavi sügis" toimunud "Perpetuum mobile" ettekannet algas Pärdi muusika rahvusvaheline levik. Sellistes teostes nagu "Kollaaž teemal B-A-C-H" (1964) oboele ja orkestrile, tšellokontsert "Pro et contra", Sümfoonia nr. 2 (1966) ja Mäejutluse tekstil põhinev "Credo" (1968) klaverile, segakoorile ja sümfooniaorkestrile kasutas helilooja kollaažitehnikat, milles dramaatilistele kõlakujunditele vastanduvad helged tonaalharmoonilised tsitaadid või stilisatsioon.

Pärast kolmeaastast loomepausi, mil helilooja uuris vana sakraalmuusikat, valmis 1971. aastal keskaegsest vokaalmeloodikast inspireeritud Sümfoonia nr. 3 – stiilipöörde esimene tähis. 1976. aastaks kujunes Arvo Pärdi loomingus välja gregooriuse koraalist ja Madalmaade vokaalpolüfooniast mõjutatud rahumeelne ja heakõlaline tintinnabuli-stiil (tintinnabuli – lad. k. kellukesed). Selles põimuvad astmeliselt liikuv meloodiahääl ja kolmkõlaline tintinnabuli-hääl; sellele on omane meditatiivsus ja "hingav" fraasikujundus. Esimene tintinnabuli stiilis teos oli klaveripala "Aliinale" (1976). 1977. aastal loodud kontsert kahele viiulile, klaverile ja keelpillidele "Tabula rasa", "Cantus in memoriam Benjamin Britten" keelpillidele ja kellale, ning paljudele erinevatele koosseisudele seatud "Fratres" on populaarsed tänaseni.

1980. aastatest alates kuulub Pärdi loomingunimekirja suur hulk religioossetel tekstidel põhinevaid saatega või saateta teoseid koorile ja/või solistidele, sealhulgas "Passio" (1982), "De profundis" (1980), "Te Deum" (1985/1992), "Magnificat" (1989), "Miserere" (1989/1992), "Berliner Messe" (1990/2002), "Litany" (1994/1996), "Kanon pokajanen" (1996), "Como cierva sedienta" (1998/2002). Arvo Pärdi viimase kümnendi loomingus rikastavad tintinnabuli-stiili ajalooliste ja rahvuslike muusikastiilide delikaatsed kajad.

Arvo Pärt on paljude ülikoolide audoktor (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, Tartu Ülikool, Sydney Ülikool Austraalias, Durhami Ülikool Suurbritannias, San Martini Rahvusliku Ülikooli Humanitaarteaduste Kool Argentiinas, Freiburgi Ülikooli teoloogia fakulteet Saksamaal, Liège’i Ülikool Belgias, St. Andrews’ Ülikool Šotimaal) ning auliige (Rootsi Kuninglik Muusikaakadeemia, Ameerika Kirja- ja Kunstiakadeemia New Yorgis, Belgia Kuninglik Kunstide Akadeemia, Kuninglik Kirikumuusikakool Londonis, Santa Cecilia Rahvuslik Akadeemia Roomas).

Arvo Pärt on pälvinud Eesti Vabariigi kultuuripreemia (1998), Eesti Vabariigi Riigivapi II klassi teenetemärgi (1998), Eesti Kultuurkapitali aastapreemia kõrgete muusikaliste väärtuste loomise ja eesti muusika maine tugevdamise eest (2002), Eesti Vabariigi Riigivapi I klassi teenetemärgi (2006) ning Eesti Vabariigi Riikliku kultuuripreemia pikaajalise loomingulise tegevuse eest (2009). Lisaks on Pärti tunnustatud mitmete välimaiste auhindade ja -nimetustega: sõltumatu vene kunstiauhind Triumf (Moskva, 1997), Herderi auhind (Saksamaa, 2000), Prantsuse Vabariigi kirja ja kunsti orden (2001), koorikompositsiooni auhind, C. A. Seghizzi (Glorizia, Itaalia 2003), Classical Brit Award kaasaegse muusika kategoorias teose „Orient ja Occident“ eest (Suurbritannia, 2003), Borderlandi auhind (Sejny, Poola 2003), Aasta Helilooja tiitel ajakirjalt „Musical America“ (2004), Euroopa kirikumuusikapreemia (Saksamaa, 2005), Euroopa linna Görlitzi rahvusvaheline Brückepreis-autasu (Zgorzelec 2007), Balti Tähe autasu (Venemaa, 2007), Léonie Sonningi muusikapreema (Taani, 2008), Austria teaduse ja kunsti I klassi aurist (2008), elutööpreemia Istanbuli Rahvusvahelisel Muusikafestivalil (2010), U.S Baltic Foundationi auhind Baltimaade kuvandi rikastamise eest (Washington, 2010).

Arvo Pärdi muusika kõlab kogu maailmas. Tema teosed valmivad koostöös nimekate interpreetide ja muusikakollektiividega. Ta on mainekate festivalide külaline ning Pärdi auks on korraldatud maailmas mitmeid festivale, sh Arvo Pärdi Festival Stockholmis (1995), rahvusvaheline heliloojafestival "Pärt in Profile" Londoni Kuninglikus Muusikaakadeemias (2000), Arvo Pärdi Festival Kopenhaagenis (2002), “Arvo Pärt – Person of the Borderland” Poolas (2003), Arvo Pärdi Festival: “?stonishing Music” Groeningenis, Hollandis (2004), Rakvere Arvo Pärdi (rahvusvaheline juubelifestival) Festival (2005) ja Arvo Pärdi festival Tallinnas, Tartus ja Pärnus (2005), Arturo Benedetti Michelangeli muusikafestival alapealkirjaga "Beethoven, Pärt: hinge hääled" Itaalias Brescias ja Bergamos (2007), „Diario dell’anima. Omaggio ad Arvo Pärt“ Itaalias Roomas (2010).

Arvo Pärdist on dirigent Paul Hillieri sulest ilmunud raamatud “Arvo Pärt” (Oxford University Press, 1997) ja koostöös fotograaf Tõnu Tormisega „On Pärt“ (Theatre of Voices Edition, 2005). Itaalia muusikateadlane Enzo Restagno on koostanud raamatu „Arvo Pärt allo specchio” (Il Saggiatore, 2004), mille tõlge „Arvo Pärt peeglis” (Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2005) on heliloojast esimene eestikeelne raamat.

Lisaks on Arvo Pärdist ja tema muusikast valminud mitmeid filme, sh „Arvo Pärt, sügis 1978“ (Andres Sööt, ETF, 1979), „Fantaasia C-duur“ (Andres Sööt, ETF, 1979), „Am nde der Lieder“ (Meinolf Fritzen, ZDF, 1978), „St. John’s Passion“ (Christopher Swann, 1988), „Siis sai õhtu ja sai hommik“ (Dorian Supin, ETV/Yleisradio TV 1/RM Arts Co-operation, 1989), „Te Deum – Arvo Pärt“ (TV-Produktion ARTE, 2000), „Bamboo Dream“ (Cloud Gate Dance Theatre of Taiwan, Lin Hwai-Min, 2002), „24 prelüüdi ühele fuugale“ (Dorian Supin, F-Seitse, 2002), „Passio“ (Paolo Cherchi Usai, Holland/Itaalia/USA, 2007).

Arvo Pärdi teoseid on salvestanud plaadifirmad ECM, Harmonia Mundi, BIS, EMI Records, Hyperion, Chandos, CCn’C Records, Nonesuch Records, Deutsche Grammophon, Virgin Classics, Naxos, Albany Records, Finlandia Records, Eres jt. 1989. aastal võitis CD „Passio“ (ECM New Series, 1988) Edisoni klassikalise muusika auhinna ning 2007. aastal pälvis Grammy auhinna koorimuusika kategoorias plaat „Da pacem“ (Harmonia Mundi, 2006). Tema teoste kirjastaja on Universal Edition.

2009. aastal loodi Rahvusvaheline Arvo Pärdi Keskus Arvo Pärdi ja tema perekonna poolt, et talletada Arvo Pärdi pärandit ja seda tutvustada järeltulevatele põlvkondadele.

Vaata ka: Rahvusvaheline Arvo Pärdi Keskus

© EMIK 2006
(täiendatud juuni 2010)

EMIKi koduleheküljel olevad tekstid on kaitstud autoriõiguse seadusega. Tekste võib kasutada mittekommertsiaalsetel eesmärkidel koos viitega autorile (kui on märgitud) ja allikale (Eesti Muusika Infokeskus).