Üldlaulupidu 2004
Foto: Ivar Kadak

Arvo Pärt
Foto: Peeter Langovits, Scanpix

Neeme Järvi
Foto: Raigo Pajula, Scanpix

Veljo Tormis
Foto: Peeter Sirge

Eesti muusika sündis ida ja lääne kultuuri, animistliku looduseusundi ja kristluse ristteedel. Eesti regivärsiline rahvalaul kujunes välja kolmandal aastatuhandel enne Kristust. Tuhat aastat tagasi tõid katoliku mungad Eestisse gregooriuse laulu. Tänagi kõlavad eesti muusikas paganlik loits ja kristlikud palverütmid. Kõikjal maailmas lauldakse Veljo Tormise (1930) koorilaule, mille juured on eesti ja hõimurahvaste folklooris. Otsides vastust igavestele küsimustele, puudutab paljude inimeste hingekeeli Arvo Pärdi (1935) vanast sakraalmuusikast inspireeritud looming. Erinevaid stiiliallikaid kasutades ehitab suurejoonelisi kõlakatedraale Erkki-Sven Tüür (1959). Paljude teiste eesti interpreetide kõrval on maailma kontserdilavadel teretulnud tuntud eesti dirigendid Neeme Järvi (1937) ja Eri Klas (1939).Eesti Vabariigi muusikaelu on mitmekesine. Selles räägivad kaasa interpreedid ja heliloojad, muusikakollektiivid ja -institutsioonid, sealhulgas Eesti Riiklik Sümfooniaorkester ja Eesti Rahvusooper, Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja NYYD Ensemble, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ja kõrgemad muusikakoolid Tallinnas ja Tartus jne. Meie heliloojaid ja interpreete seovad loomingulised kontaktid paljude Euroopa ja maailma riikide muusikutega. Eesti muusikakultuuri vundamendiks on eestlased – muusikat armastav laulurahvas

Helena Tulve
Foto: Peeter
Langovits,
Postimees/Scanpix

Eesti professionaalne muusika kujunes välja 19. ja 20. sajandi vahetusel. Enamus interpreete  ja heliloojaid omandas hariduse Peterburi konservatooriumis. Sajandivahetusel valmisid esimesed suuremad helitööd:  Rudolf Tobias (1873-1918) kirjutas esimese avamängu („Julius Caesar“, 1896), instrumentaalkontserdi (Klaverikontsert, 1897), keelpillikvarteti (1899) ja oratooriumi („Joonase lähetamine“, 1909). Artur Lemba (1885-1963) sulest tuli esimene sümfoonia (1908), valmisid esimesed lavateosed. Eesti muusika, muusikaelu ja -institutsioonid said tuule tiibadesse pärast Eesti Vabariigi loomist 1918. aastal. Eesti muusika isad Rudolf Tobias, Artur Lemba ja Artur Kapp (1878-1952) sulatasid oma loomingus kokku vene ja lääne klassika viisikäände ja kooskõlasid. Rahvaviisil põhineva rahvusliku stiili tõid eesti muusikasse koorihelilooja Mart Saar (1882-1963) ja orkestrimuusika uuendaja Heino Eller (1887-1970), kelle teostes leidub ka impressionismi ja ekspressionismi mõjusid. Rahvuslik helikeel jõudis küpsuseni Eduard Tubina (1905-1982) loomingus, kuhu kuulub kümme sümfooniat, kaks ooperit  ja esimene eesti balleti („Kratt“, 1940).

Erkki-Sven Tüür
Foto: Taavi Kull

1960. aastatel tõusis eesti muusikas esiplaanile rütmienergiat tulvil neoklassitsistlik stiil, mille peaesindajaks sai Jaan Rääts (1932) ja keskseks %u017Eanriks instrumentaalkontsert. Seda stiilisuunda arendas edasi Raimo Kangro (1949-2001) ja paljud teised heliloojad. Tundliku psühholoogilise koega ja dramaturgiliselt laetud muusikat on aastakümneid kirjutanud paljude orkestri- ja lavateoste autor Eino Tamberg (1930). Dramaturgilise mõtlemise ja minimalismi pöördelisi sünteese lõi kuue sümfoonia ja eksperimentaalse kammermuusika autor Lepo Sumera (1950-2000). Eesti ja hõimurahvaste rahvalaulu ning modernistlikke kompositsioonivõtteid  ühendab oma kooriteostes Veljo Tormis. 1980. aastate lõpuks, pärast modernismi võimaluste ammendamist, kujundas Arvo Pärt välja kordumatu tintinnabuli-stiili, mis on oluliselt mõjutanud eesti nüüdismuusikat.   
1990. aastatel algas eesti muusikas tormiline stiilisünteeside otsing. Selle tugevamaid hoovusi on arhailist meloodiamaterjali ja sisendusjõulist kõlakäsitlust ühendav neoekspressionistlik stiilisuund, mida erineval moel esindavad Erkki-Sven Tüür, Helena Tulve (1972), Toivo Tulev (1958), Tõnu Kõrvits (1969), Galina Grigorjeva (1962), Mari Vihmand (1967), Tõnis Kaumann (1971), Jüri Reinvere (1971), Märt-Matis Lill (1975) jt. Mängulisem mõtteviis ja stiiliallikate rikkus iseloomustab Timo Steineri (1976), Ülo Kriguli (1978) ja Mirjam Tally (1976) loomingut.

Üldlaulupidu 2004
Foto: Ivar Kadak

Läbi aegade on eesti muusika tugevaim ja värvikaim valdkond olnud koorilaul ja koorikultuur tervikuna. 1869. aastal toimus Tartus esimene Eesti laulupidu. Saabuv 2009. aasta laulupidu on arvult juba kahekümne viies. Alates 2003. aastast kuulub laulupidu UNESCO kultuuripärandi nimekirja. Kooriliikumine aitas kaasa Eesti Vabariigi loomisele 1918. aastal. 1980. aastate lõpus toimunud poliitilise tähendusega ühislaulmised, mis hiljem said nime „laulev revolutsioon“, mängisid olulist rolli II Maailmasõja käigus kaotatud Eesti riikliku iseseisvuse taastamisele 1991. aastal. Lisaks Mart Saarele, Veljo Tormisele ja Arvo Pärdile on eesti koorimuusikasse kauneid lehekülgi kirjutanud Cyrillus Kreek (1889-1962), Ester Mägi (1922), Anti Marguste (1931), René Eespere (1953), Urmas Sisask (1960) jpt. Eesti heliloojate kooriteosed on tuntud ja armastatud paljudes maades alates Euroopast ning lõpetades Ameerika riikide, Jaapani ja Austraaliaga.