Alo Mattiisen

22.04.1961 Jõgeva – 30.05.1996 Tallinn
Heliloojate Liidu liige alates 1988

Alo Mattiiseni nimi sai üldtuntuks nn "laulva revolutsiooni" ajal aastatel 1987–1988, mil ta saavutas legendaarse kuulsuse oma protesti- ja isamaaliste laulude kaudu. Esmalt lauluga "Ei ole üksi ükski maa" (1987), mis on kirjutatud fosforiidisõja toetuseks ja seejärel "Viis ärkamisaegset laulu" (1988) – rahva võitlusvaimu taasäratamiseks ja innustuseks vabaduspüüdlusele laulu ja sõna kaasabil. Ehkki suurema osa Mattiiseni loomingust moodustavad laulud (üle 80), kuulub tema loomingunimekirja ka vokaalsuurvorme (sh kaks oratooriumi, kaks muusikali, lühiooper, kantaat), teoseid sümfooniaorkestrile, koorimuusikat, instrumentaalteoseid, muusikat teatri- ja telelavastustele ning filmidele, samuti elektronmuusikat.

Alo Mattiisen omandas keskhariduse Jõgeva 1. Keskkoolis ning õppis klaverit Jõgeva Lastemuusikakoolis. 1984. aastal lõpetas ta Tallinna Riiklikus Konservatooriumis muusikapedagoogika Heino Rannapi juures ning 1988. aastal kompositsiooni eriala professor Eino Tambergi juhendamisel.

1983. aastast sai Alo Mattiisenist Erkki-Sven Tüüri järel ansambli In Spe juht, kus ta tegutses ühtlasi ka klahvpillimängijana ja heliloojana. Koostöö ansambliga kestis kümmekond aastat. Mattiisen on töötanud muusikaõpetajana Jõelähtme koolis, muusikatoimetajana Eesti Raadios ja Reklaamitelevisioonis. Hiljem tegutses vabakutselise heliloojana.

Alo Mattiiseni loomingu hulka kuulub ligi 200 helitööd erinevas žanris ja erinevatele esitajate koosseisudele. Esmase tuntuse saavutas Mattiisen Tartu muusikapäevadel, eriti teosega Kirjutusmasina kontsert D-duur (1984) ansambli In Spe esituses. Arvuka laululoomingu kõrval on populaarsemad veel muusikalid "Charlotte koob võrku" (1983) ja "Väike merineitsi", risotooriumid "Roheline muna" (1985) ja "Näärmed" (1987) ning lühiooper "Dispuut" (1995).

Mitmetahulises laululoomingus, mille põhiosa moodustavad levilaulud, on Mattiisen kasutanud kõige enam oma klassivenna, luuletaja ja kirjaniku Jüri Leesmendi tekste. Mattiiseni laule on esitanud Ivo Linna, Henry Laks, Silvi Vrait, Antti Kammiste, Janika Sillamaa, ansamblid in Spe ning Jäääär jpt. Mattiiseni laulud on olnud laulupidude ja teiste suurürituste kavas. Lisaks on tema teosed pälvinud auhindu ka mitmetel loominguvõistlustel, nt teosed "Roheline muna" ja "Ajaga silmitsi". 1996. aastal tunnistati Eesti kultuurifondi aastapreemia vääriliseks teos "Dispuut".

Alo Mattiiseni muusikat on salvestatud mitmetele kogumik- ning autoriplaatidele, sh CD-d "Lähedased laulud" (1993), "Ajaga silmitsi" (1997), "Roheline muna. Näärmed" (2000), "Alo Mattiisen: Eesti kullafond" (2004). Alo Mattiisenist on valminud ka portreefilm "Volikiri Alo Mattiisenile" (1988, Eesti Telefilm).

Alo Mattiisen on pälvinud Eesti NSV muusika-aastapreemia (1988, 1989) ja Eesti Vabariigi kultuuripreemia (1996). Alates 1997. aastast korraldatakse Jõgeval Alo Mattiiseni nimelisi muusikapäevi, mille raames toimub ka koolinoorte ansamblite vaheline konkurss. Alo Mattiiseni mälestustuba asub 2006. aastal Jõgeval avatud Betti Alveri Muuseumis.

© EMIK 2010

EMIKi koduleheküljel olevad tekstid on kaitstud autoriõiguse seadusega. Tekste võib kasutada mittekommertsiaalsetel eesmärkidel koos viitega autorile (kui on märgitud) ja allikale (Eesti Muusika Infokeskus).